Juhtkaablite konstruktsioon keskendub põhimõtetele "stabiilne signaaliedastus, tugev häiretevastane{0}}võime ja kohanemisvõime keeruliste keskkondadega". Nende põhiomadused avalduvad järgmises neljas põhikomponendis:
Juht: kasutatakse tavaliselt vaskjuhte (kuigi madalamate nõuetega stsenaariumides kasutatakse aeg-ajalt alumiiniumjuhte). Need moodustatakse tavaliselt mitme peenikese vaskjuhtme ühendamisel. Võrreldes tugevate jäikade juhtmetega pakub see keerutatud struktuur suurepärast paindlikkust, hõlbustades paigaldamist keskkonda, mida iseloomustab suur seadmete tihedus ja kitsad juhtmestikud. Lisaks minimeerib see paindumisest põhjustatud juhtmekahjustusi, tagades seeläbi signaali edastamise järjepidevuse.
Isolatsioonikiht: levinud materjalide hulka kuuluvad polüvinüülkloriid (PVC), ristseotud polüetüleen (XLPE) või polüetüleen (PE). Isolatsioonikihil peab olema kõrge isolatsioonitakistus ja madalad dielektriliste kadude omadused. Ühest küljest hoiab see ära voolulekke juhtide vahel või juhtide ja väliskeskkonna vahel; teisalt takistab see isolatsioonikihil endal signaali summutamast, tagades seeläbi nõrkade juhtsignaalide täpse edastamise. Lisaks peab isolatsioonikihil olema teatud termiline stabiilsus (tavaliselt taluma temperatuure vahemikus -20 kraadi kuni 70 kraadi), et see vastaks töönõuetele erinevates töötingimustes.
Varjestuskiht (olemas teatud mudelitel): mõeldud keskkondades, kus esineb olulisi elektromagnetilisi häireid (nt kõrgepingeseadmete, sagedusmuundurite või elektrimootorite vahetus{0}}läheduses olevad alad), sisaldavad nende rakenduste juhtkaablid varjestuskihti. Materjalid koosnevad tavaliselt põimitud vasktraatvõrgust, mähitud vasklindist või alumiinium-plastkomposiitlindist. Selle esmane ülesanne on blokeerida väliste elektromagnetiliste signaalide häirimine kaabli sisemiste juhtsignaalidega, vältides samal ajal kaabli enda signaalide kiirgamist väljapoole-, vältides sellega häireid muude tundlike välisseadmetega-ja tagades juhtsignaalide puhtuse.
Kattekiht: See kiht, mis toimib kaabli välise kaitsekestana, koosneb tavaliselt PVC-st, neopreenkummist või polüolefiinist. Sellel peavad olema sellised omadused nagu kulumiskindlus, vananemine, õli ja keemiline korrosioon.
